top of page

Rahatrüki ja rohepöörde elevanti toas ei taha keegi märgata

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) juht Kristalina Georgieva on tabavalt öelnud, et maailm reageerib kriisidele, nagu 8-aastased mängivad jalgpalli. Oleme enam kui kümne aasta jooksul olnud tunnistajaks paljudele kriisidele: finants-, võla-, tervise-, tarneahela-, tööjõu-, keskkonna-, energia-, julgeolekukriis. Tekib küsimus, kas kriisidekobara tekkimisel on oma osa laiemal juhtimiskriisil ja kas kõik need sündmused on olnud mustad luiged – ootamatud, haruldased ja suure mõjuga – või oleks nendeks saanud valmistuda?


Kui ettevõtte juhtkond langetab järjest halbu otsuseid, siis käivad tavaliselt alla tulemused ja usaldus ettevõtte vastu, rahastamine muutub kallimaks, ettevõtte väärtus kahaneb ja halvemal juhul lõppeb lugu pankrotiga. Kui selliseid otsuseid teeb aga riigi juhtkond, siis algavad jutud «maksudebati avamisest». Tavaliselt juhtub see enne valimisi, kuid algust tehti juba varem, kui lauale tõsteti mõte kehtestada uus maks koroonavõitluses kaevatud augu lappimiseks. Kusjuures veel pole õnnestunud teada saada, kui suur koorem meile kanda võeti. Uute maksude narratiivi kõrval ei kuule kahjuks ideedest kehtiv süsteem efektiivsemalt tööle panna. Teenusmajanduse kojalt saaks selle kohta põhjaliku spikri koos ettepanekutega, samuti aitaks tolmu pühkimine Riigireformi Sihtasutuse kontseptsioonilt.


Tänase kiire elukalliduse tõusu põhjuseid tasub samuti otsida eeskätt viimaste aastate otsustest, olgu see teadmine kui ebamugav tahes. Samas kuuleb inflatsiooni põhjendusena valdavalt kõike muud peale globaalse tervishoiu- ja rahanduseksperimendi tulemust, millest ka Eesti osa võttis ja mis lausa hüüdis tulles. Levinud ja lihtsate selgitustena mainitakse enim sõda, tarneahela probleeme ja ülekuumenenud majandust. Kõik need vajaksid eraldi analüüsi, näiteks mis riikides majanduskasv rallib, kuidas aitab intresside tõstmine sõjast tingitud energiahindu alla tuua või ravida lockdown’idest tingitud nõudluse-pakkumise ning tööjõuprobleeme, mis peaksid olema ajutised.


Hämmastaval kombel ei pälvi erilist tähelepanu absoluutselt pretsedenditu keskpankade rahatrükk, mis sai erilise hoo sisse 2020. aastal, kui otsustati majandused seisma panna. Selle elevandi toas mitte nägemine on seda huvitavam, et ajaloost ei ole teada ühtegi kaasust, kus selline tegutsemine oleks lõppenud kuidagi teisiti kui pöörase inflatsiooniga. Viimaste aastate popp «Usalda teadust!» loosung võiks tähelepanu juhtida ka lihtsatele majandusteaduse põhimõtetele.



Eesti Panga hinnangul muutub elu lähiaastatel viiendiku võrra kallimaks. Poes käies hindu vaadates tajuvad ilmselt paljud, et toidukorv on juba praegu sellest kiiremini kallinenud. Või teistpidi: raha väärtus on sellest kiiremini kahanenud. Seetõttu muudab inflatsioon näiteks riikide laenukoorma tagasimaksmise kergemaks. Poliitikute lubadus, et maksud ei tõuse, on seega kuidagi õõnes, sest üks maks on tõusnud juba aasta jagu ning veel kõige kiiremini Euroopas! Sest mis see inflatsioon muud on kui maks – seejuures eriti vastik maks, mis lööb kõige valusamini neid, kel niigi raske.


Suure kaaluga otsused on seotud ka rohepöörde ja energiapoliitikaga. Intuitiivselt võiks rohepöörde eesmärk olla täisväärtusliku elu säilitamine Maal, elamine loodusega harmoonias seda hävitamata. Kuid isegi kui selle peamine võti seisnebki ainult süsinikuneutraalsuses ja taastuvenergias, nagu tihti kuuleme, ei ole ka see teadmine osutunud piisavalt prioriteetseks, et kümne aasta ajalooliselt soodsat intressikeskkonda vajalikeks investeeringuteks kasutada.


Rohepöörde ebamäärane eesmärk, selle strateegiline läbimõtlematus ja laastav mõju riigi ja ettevõtete konkurentsivõimele, pika vaate ja igasuguse avaliku debati puudumine teeb silmad ette isegi koroona ebateaduse kummardamisele.


Tuntud poliitikutelt oleme sel aastal kuulnud üsna vastuolulisi sõnumeid: «Eesti peab olema globaalse rohepöörde eestvedaja», «rohepööret ei tehta majanduse arvelt», «rohepööre pole püksirihma pingutamine», kuid samas «keskklass peab oma eelarves korrektuure tegema». Mulle näib, et püksirihma peavad koomale tõmbama küll enamik, kes selles majanduse deindustrialiseerimise tuhinas ellu jääb.


Kust siis rohepöördeks (ja kõigeks muuks) raha võetakse?


Daniel Kahnemani sõnul oleme oma arvamustes ja hinnangutes üldiselt liiga enesekindlad. Viimased aastad on näidanud ilmekalt seda, millest käitumispsühholoogid on kirjutanud aastakümneid: kui lihtsalt sünnivad ühes väikeses grupis karjakäitumise tulemusena halvad otsused, kui raske on juba tehtud vigu tunnistada ning suunda muuta. Kuivõrd ühiskonna ees seisvad väljakutsed on tunduvalt tõsisemad, kui hakkama saamine ühe viirusega, oleks ehk hea mõte avada debatt nende lahendamise üle laiemalt kui vaid mõne teadjamehe ja valitsuse arvamus, sest see mõjutab meid kõiki.


Kommentare


Single post: Blog_Single_Post_Widget
bottom of page