Recent Posts

Archive

Tags

Mis takistab tervishoiusüsteemi turukonkurentsile avamast?

Klassikaline viis ära nullida igasugune edasipürgimine on öelda, et “me oleme kogu aeg nii teinud”. Olukorras, kus Euroopa Liidu riikide võlatase liigub hooga 100 protsendini SKTst, kostub valitsusest (jälle) kummalisel kombel eelarve tasakaalust ja “valusatest kärbetest”. Kindlasti on võimalik selle mõtteviisiga eristuda, kuid tahes-tahtmata tekib küsimus: mis on selle eesmärk ja kes on selle narratiivi publik?


Investeerimine tähendab seda, et täna raha välja käies saad seda tulevikus loodetavasti rohkem tagasi. Riigieelarve on ses mõttes pigem kuludele üles ehitatud – jagatakse laiali maksudena kokku kogutut, kusjuures viimane jääb üha väiksemaks. Seega peab investeeringuteks kasutama laenuraha, mille kasutamisele makstakse juba aastaid peale. Lihtne põhimõte – kui tehtud investeeringud ei tooda meile tulevikus käegakatsutavat tulu, siis peab nendega kaasnema suurem efektiivsus ja kulude kokkuhoid. Valdkondadest, mis seda vajavad, puudust pole.


Kodanikukonto süsteem


Kui nimetada vaid üks, mis lähiajal reformi vajab, siis on see tervishoiusüsteem. Vastasel juhul pole see lihtsalt jätkusuutlik, kui mitte pidada jätkusuutlikuks lahenduseks iga-aastaseid suuri rahasüste riigieelarvest. See on puhas kulu.


Milline võiks olla investeering? Panustamine inimeste tervena püsimisse. Igal aastal läheb enam kui 1 miljard eurot nn elustiilihaiguste raviks – see on 80% haigekassa eelarvest. Neid saaks ära hoida rohkem liikudes, paremini toitudes, rohkem puhates. Erisoodustusmaksu kaotamine ettevõtetele, kes soovivad oma töötajate tervisesse panustada, on samuti investeering, mitte kulu.


Kui prooviks süsteemi tegelikult ka efektiivsemaks muuta? Mis takistab avada üks vähestest järelejäänud riigimonopolidest – tervishoiusüsteem – turukonkurentsile ja seeläbi kodanike rahakotile säästlikumaks disainida? Muudame inimese raha päriselt vabaks ja usaldame tema motivatsiooni oma rahaga targalt ümber käia.



Tänapäeva tehnoloogia abil on võimalik luua lihtne ja arusaadav kodanikukonto süsteem, kuhu kantakse inimese sotsiaalmaks. Kombineerituna erakindlustusega, lubab see igal inimesel ise otsustada, mis teenust ja kelle käest ta ostab, riigipiirid ei ole seejuures takistuseks. Solidaarsuse komponent ei kaoks seejuures ära – küsimus, milliseid teenuseid ja kellele pakkuda solidaarselt ja milliste puhul rakendada omaosalust, vajab analüüsi. Kusjuures sellise konto kasutamine ei pea piirduma pelgalt tervishoiuteenustega.


Maksimaalselt efektiivne? Kas ikka on?


Kuidagi peab raha eelarvesse tekkima. Üks koht on näiteks teenusmajanduse konkurentsivõimet pärssivate kõrgete tööjõumaksude kaudu, kuid nimekiri sellega ei piirdu – ministrid ongi juba jõudnud rääkida uute maksude vajadusest. Selline mõtteviis eeldab, et praegune süsteem on juba maksimaalselt efektiivseks timmitud ja muid võimalusi lihtsalt pole. Kuid kas ikka on?


Tervishoid pole loomulikult ainus valdkond, kus seisame silmitsi keeruliste ja rahamahukate väljakutsetega. Näiteks paljuräägitud rohepööre vajab minu hinnangul selgemat lahtiseletamist – mis eesmärk meil on, millised on kasud ja riskid, mis see maksab ja kust raha tuleb.


See, et Eestis ei ole võimalik valmis ehitada paari-kolme neljarealist maanteed, on juba pisut koomiline. Kui on tahe, siis pole raha. Kui raha pakutakse uksest ja aknast, siis leiab kohe põhjused, miks seda teha ei saa. Tundub, nagu peaks seda teemat igavesti üleval hoidma, kuna muidu äkki kaob ära üks valimiste põhiteema.


Riigi osalusega investeerimisfond


Lõpetuseks: pikalt on räägitud vajadusest luua kodanikele investeerimisvõimalusi. Pensionireformi kontekstis on see eriti aktuaalne, aga endiselt oodatakse kangekaelselt, et selle töö teeks ära nähtamatu „turg“. Mõnes mõttes võiks seda järjekindlust kiita, kui see toimuks sarnaselt kogu majanduses. Samas näeme riiki toimetamas valdkondades, kus selleks vajadus puudub.


Tulen juba korduvalt välja pakutud mõtte juurde – luua professionaalselt juhitud riigi osalusega investeerimisfond, mille käekäigust saaksid osa kõik inimesed ja mille tuludega saaks teha palju kasulikku. Isegi kui investeeritud oleks vaid kõige laiapõhjalisemasse indeksifondi, oleks aastatega kogunenud korralik tootlus. Inflatsioon on tegelikult kohal juba mitu aastat, lihtsalt seni on see liikunud väärtpaberite jt varade hindadesse. Turult eemal olija on sellest muidugi ilma jäänud, kuid parim aeg investeerimisega alustamiseks on alati: kohe! Muutes natuke kuldaväärt mõtet: seismine ei ole meile kasuks tulnud, joosta on vaja. Targalt.


Artikkel esmailmus Äripäevas 17. mail 2021.