Recent Posts

Archive

Tags

Hirmul on suured silmad

“Kui viiskümmend miljonit inimest ütlevad midagi rumalat, on see ikka rumal.” Need William Somerset Maughami sõnad kirjeldavad karjainstinkti, mis näiteks finantsturgudel on üheks börsimullide põhisüüdlaseks. Ajalool on meile muidugi omajagu näiteid ka igapäevaelust pakkuda. Ütlus, et hulluks minnakse karjaga, kuid sealt tagasi tullakse heal juhul ükshaaval, kehtib mõlemal juhul.


Investor on teadagi see, kes teeb panuse, et homme on parem kui täna. See panus võib põhineda oma peaga tehtud analüüsil, kõhutundel või siis teistega kaasa joostes (teadlikult või mitte). Viimasel juhul on võimalus kaks korda järjest pihta kobistada juba keeruline ning pigem ollakse siis kaasreisija, mitte juhi rollis. Aasta tagasi tegid pea kõik valitsused samuti panused, et ühte moodi käitudes on võimalik koroonaviirus alistada. Täna, kaks viirushooaega hiljem, on kogunenud juba päris palju andmeid, et püüda valitud strateegiaid hinnata.

Elule hinnasilti panna tundub kohatu – elu on ju hindamatu väärtusega! Ometi teevad seda näiteks kindlustusfirmad, Haigekassa ja ka poliitikud, otsustades, kellele mis hinnaga ja mis teenust osutatakse. Hind on ka koroonavõitluses tehtud kulutustel ja piirangutel ning tänaseks on ilmselt kõigile selge, et võrreldes teiste haigustega on koroona hinnasilt suurem.


Kuna arved maksab kinni mitte abstraktne “riik”, vaid selle kodanikud, kelle käekäiku see otseselt mõjutama hakkab, siis loodan, et kas või siin pakutud suurusjärkude võrdlemine aitab neid perspektiivi panna. Mu eesmärk ei ole vastandumise lõkkesse bensiini valada – see põleb niigi ereda leegiga.


Mul on väga hea meel, et ettevõtja ja investor Risto Rossar võttis kätte ja analüüsis ning arvutas, kui palju see võitlus on ühiskonnale maksma läinud. Üks päev koroonapiiranguid maksab erinevate arvutuste järgi 7–19 miljonit eurot (2,6–7 miljardit aastas). Võttes näiteks nende keskmise, tähendab see igale tööealisele 5800-eurost kuluarvet. Siia lisandub tegelikult veel rida võitlusega kaasnevaid, sh vaimse tervise probleeme, mille arve kirjutatakse välja kunagi tulevikus. Risto ja Madis Abeni arutluskäiguga saab tutvuda siin.


Priit Tohver Regionaalhaiglast kirjutas seda lugedes: “Uskuge, me ei taha näha piirangutevaba COVID-i tegelikku mõju.” Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mina küll tahan teada, milline see mõju oleks. Kui piirangutel on kulu (ja me teame, et on ja ka kui suur see umbes on), siis ei saa olla võimalik, et keegi ei tea, milline on nendest saadav kasu.


Lahendused ongi nüansirohkemad kui “piirangud = kulu; piiranguteta COVID = tulu”. Tegelikult ei pea me enamasti ainult kahe variandi vahel valima (kui, siis pesupulbri reklaamis, kus puhtaks peseb ainult “selle firma” toode). Seetõttu on oluline rääkida mitte emotsionaalsest usust, vaid kuivadest faktidest ja andmetest. Inimlikult mõistetav on soov uskuda, et piirangutest ja pingutustest peab ju kasu olema, kuna neid on nii kaua kannatatud ja äkki siis tänu nendele on jälle võimalik millalgi ilma maskita poes või koolis käia.


Kuidas viirusega tegeleda?


Hirmul on suured silmad. Siiski on olemas juba aasta jagu avalikult kättesaadavaid andmeid selle kohta, kellele ja kui palju on viirus ohtlikum, kui suur on kellegi tõenäosus haiglaravile jõuda ja tõsi, ka selle tõttu surra. Mida aga pole, on info selle kohta, kas ja kuidas on piirangud – mis kehtestati meil juba 5 kuud tagasi novembrikuus – mõjutanud nakatumist, haigestumist, haiglaravi vajadust ning kas nendega on päästetud elusid.


Valitsusliikmed, nõunikud ja Terviseamet valmistuvad juba üksteist õnnitlema, et just tänu piirangutele sunnitakse viirus taganema. Imetlen seda kindlameelsust, kuid kui usk ja veendumus põhineb mingilgi määral tõenditel, siis peaks seda jagama, naeruvääristamata samas neid, kes andmeid ise otsivad. Sageli nõuavad muide samad inimesed, kes usuvad, et olukord oleks ilma piiranguteta hullem, karmimaid piiranguid, sest need ei tööta… Millel õigupoolest põhinevad Teadusnõukoja soovitused ja nendel põhinevad otsused? See ei ole retooriline küsimus.


Kuuldes seisukohti “kellele piirangud ei meeldi, maksku oma haiglaraviarved ise kinni”, olen veidi segaduses. Kui need oleks läbi mõeldud, poleks mul nende vastu midagi. Vastupidi, mulle väga meeldib mõte, et inimene saab ise otsustada oma maksuraha kasutamise üle. Kui (pensioni) “raha on vaba”, siis miks ei ole seda sotsiaalmaks, millega rahastatakse tervishoiusüsteemi? Sellest veidi hiljem.


Kes tunneb, et praegune solidaarne tervishoiusüsteem ja inimeste ravimine on ebaõiglane ja võtab neilt nagu midagi ära, soovitan vaadata veidi laiemat pilti. Nimelt läheb 80% Haigekassa rahast (ca 1,3 miljardit eurot) nn elustiilihaiguste raviks. Igal aastal. See tähendab, et neid saaks ära hoida rohkem liikudes, paremini toitudes, rohkem puhates. Kas see teadmine ärritab samamoodi kui piirangute kohta küsimuste küsimine? Muide, piirangutest tingitud vaimse tervise probleemid ja nõrgenenud immuunsüsteem lähevad samuti ennetatavate haiguste alla. On ju päevselge, et need inimesed on vastuvõtlikumad mistahes viirustele. Kui palju ressursse ja energiat kulutatakse ennetusega versus tagajärgedega tegelemiseks?


Veel rahast. Mis takistab mujal samaväärselt pingutamast? Lastefond, sõltudes annetustest, toetab igal aastal abivajajaid paari miljoniga; Kingitud Elu on aastate jooksul toetanud 1200 ravivajajat 10 miljoni euroga. Seda nimekirja võib jätkata, kuid kõik saavad vist aru, et kõigi jaoks Haigekassal raha pole (või vähemalt oli see seni nii). Olen kindel, et kõikide abisaanute ja nende lähedaste jaoks on elu samuti hindamatu väärtusega. Aga koroona on olulisem. Mõeldes oma lähedaste peale, kellest mõnele oli antud elada üle 90 aastaseks, teistele palju vähem – oleks võib-olla saanud ka neile lisa-aastaid kinkida, olgu siis raha või üleriigiliste piirangutega. Ma ei suuda küll ette kujutada, et mu vanaisa oleks olnud nõus sellega, et 95 aastaseks elamise üks eeldus oleks lapselapselaste maskidega koolipingis istumine.


Tanel Kiik juba jõudis rääkida uute maksude vajadusest. Kevadel lubati erakonna reklaamil abi vajavaid valdkondi enam kui miljardiga toetada. Ka see raha ei tule muidugi riigi rahaautomaadist, vaid inimeste taskust. Samuti nagu “valusad otsused ja kärped”. See mõtteviis eeldab, et süsteem on juba maksimaalselt efektiivne, kuid kas ikka on? Mõtteviisist “riik maksab” tasub üldse lahti saada – riik ei maksa millegi eest, mida kodanikud pole eelarvesse tasunud. Paljud veel mäletavad NSVL-i sotsialismikatsetusi, kuid tundub, nagu soovitaks seda uuesti proovida.


Kas on veel võimalusi? Tervishoiusüsteem on üks vähestest järelejäänud riigimonopolidest Eestis. Mis takistab seda turukonkurentsile avamast ja seeläbi kodaniku rahakotile säästlikumaks muutmast? Muudame inimese raha päriselt vabaks – usaldame teda ja tema motivatsiooni oma rahaga targalt ümber käia.


Tänapäeva tehnoloogia abil on võimalik luua lihtne ja arusaadav “kodanikukonto” süsteem, kuhu kantakse iga inimese sotsiaalmaks. Kombineerituna erakindlustusega, lubab see igal inimesel ise otsustada, mis teenust ja kelle käest ta ostab, riigipiirid ei ole seejuures takistuseks. Solidaarsuse komponent ei kaoks samuti täielikult ära – küsimus, milliseid teenuseid ja kellele on võimalik pakkuda solidaarselt ja milliste puhul rakendada omaosalust, vajab spetsialistide analüüsi.


Kas senist taktikat kasutades on ühiskonnal võimalik viirustega pikaajaliselt koos elada? Seni oleme olnud tunnistajaks erinevatele väljakutsetele: kevadel oli puudus hingamisaparaatidest, siis kaaluti sügiseks täiendavate voodikohtade loomist välihaiglate näol, sügisel selgus, et kohtade asemel on puudu õdedest.


Õdede Liit on öelnud, et Eestis on puudu 4000 õde. Jah, see võtab aega jne, kuid kui see ei tulnud üllatusena just praegu, siis ehk on ka selle taga rahapuudus. Mis see maksaks? Aastas umbes 140 miljonit. Suur summa, kuid kui sellega saaks ära hoida haiglavõrgu ülekoormuse, millest oleme kõik viimased pool aastat kuulnud? Võrdluseks, Terviseamet sõlmis koroonatestimiseks hiljuti 100 miljonilise lepingu.


Usun, et loodus teeb oma töö ja selle viirushooaja lõppedes annab see järele. Sügisel on aga ilmselt oodata uut lainet. Mis oleks, kui tagajärgedega võitlemise asemel püüaks ravida põhjuseid? Mine tea, äkki ei kulu sama palju miljardeid ja on kauakestvamate tulemustega.


Artikkel esmailmus portaalis edasi.org 21. aprillil 2021.