Investeerimistrend, mis päästab maailma

Majandusloengute esimesi tõdesid on pikka aega olnud tees, et ettevõtte ülim eesmärk on teenida aktsionäridele kasumit. See 70ndatel Milton Friedmani poolt sõnastatud ja seni muutumatuna püsinud põhimõte sõnastati eelmisel aastal ringi.

Nimelt kirjutasid 200 USA suurettevõtte juhti ühiselt alla avalikule pöördumisele, mille kohaselt on aktsionäride kasumi maksimeerimine jätkuvalt ettevõtte üks peaeesmärkidest, kuid vähemalt sama oluline on teenida kõigi seotud osapoolte – töötajate, klientide, tarnijate, kogukondade, kus tegutsetakse – huve.

Ka maailma suured rahaliigutajad on investeerimisotsuste langetamisel tegemas olulisi muudatusi. See on oluline mõtteviisi muutus, mida tasub jälgida.

Läbi ajaloo on elu edasi viinud julgete inimeste uudishimu, ettevõtlikkus ja ambitsioon. Sellega kaasnenud majanduskasvust osa saamiseks on olnud üldiselt kaks võimalust: kas alustada ise ettevõtlusega või siis investeerida juba asutatud firmadesse.

Kui 200 aastat tagasi arvati, et majanduskasvu lagi tuleb kohe vastu, siis tegelikult on maailma majandus sellest ajast 80 korda (!) kasvanud. Kiire kasv, mis trajektoorilt meenutab vana head hokikeppi, algas 1950ndatel, kui SKT ulatus 5 triljoni dollarini ning maailma raha ja ideid aitasid kokku ühendada uued leiutised: telegraaf, raadio, televiisor ja hiljem internet. Täna on globaalne majanduskasv juba üle 100 triljoni.

Majanduskasvu graafikuga sarnaselt on liikunud ka maailma CO2 emissiooni kasvukõver. Kui 1750ndatel oli see nullilähedane, siis 1850ndatel alanud teise tööstusrevolutsiooniga hakkas see kiiresti kasvama, ulatudes 100 aasta pärast 5 miljardi tonnini. Hiina ja India eestvedamisel on see täna juba enam kui 35 miljard tonni.

Gordon Gekkot mäletate? „Greed is good.“ Kasv on ka hea, kuna see on aidanud paljud vaesusest välja, tõstnud heaolutaset, aidanud paremat karjääri saavutada jne. Samal ajal on majanduskasv avaldanud tohutut negatiivset mõju keskkonnale, milles me elame. Täna ja veelgi enam tulevikus on keskkonna jätkusuutlikkus fraas, mida majanduskasvuga tuleb hakata paratamatult seostada.

Kenneth Boulding on öelnud, et kes iganes usub füüsiliselt piiritletud planeedil millegi lõpmatusse kasvu, on kas hull või ökonomist. Nagu majandusteadlased 200 aastat tagasi arvasid, siis kasvule lage ilmselt siiski niipea ette ei tule, kuid innovatsioon, teadus ja asjade teistmoodi tegemine võivad majandust edasi viia keskkonda kahjustamata. Jaapanlastel on selle kohta isegi eraldi väljend kaizen – pidev areng.

End läbi ja lõhki kapitalistiks nimetav Whole Foods Market’i asutaja John Mackey kirjutab raamatus „Conscious Capitalism“, et ettevõtetel peab olema kõrgem eesmärk, hoolides keskkonnast ja kõikidest huvigruppidest, keda äritegevus otseselt või kaudselt puudutab – vaid see on reaalselt nii ettevõtluse kui keskkonna vaates jätkusuutlik.

See ei tähenda, et kapitalismile on vaja otsida asendust, kuid just selliseid liikumisi näeb üha rohkem. Enne kui viirus meediaruumi vallutas, meenub üks pilt Saksa koolinoorte protestimarsist, kus kanti plakatit sõnumiga „Burn Capitalism Not Coal“, andes sellega maailmale mõista, et neil on mure, kuid ilmselt tahtmatult ka seda, et nad peavad veel palju koolis käima ja õppima, kust raha tuleb.

Eetikast ESG-ni

Umbes aasta tagasi kohtusin ühe suure Rootsi investeerimisfondi juhiga, kellega tegime põgusalt juttu ESG-st. Ta oli nõus, et ESG on raketina tõusev trend ja tundub uudsena, kuid lisas, et kunagi nimetati seda lihtsalt eetikaks ja et nende fond ei tee investeeringuid ühtegi ettevõttesse, kes kokkulepitud ESG mõõdikutele ei vasta. Mulle näib, et ESG puhul on tegu eetika edasiarendusega – eetika ja kestlikkusega, mida saab mõõta.

Kuid mis asi see ESG on? Ingliskeelse lühendi taga peituvad sõnad “Environmental, Social, Governance”. ESG-põhise investeerimise kohta on eesti keeles kasutusel terminid jätkusuutlik investeerimine, kestlik investeerimine, sotsiaalselt vastutustundlik investeerimine. Kuidas iganes me seda eesti keeles nimetama hakkame, võime olla üpris kindlad, et mõne aasta pärast on see investeerimisotsuste tegemisel pärisosa, millest ükski turuosaline mööda ei vaata.

Maailma suurima investeerimisfondi BlackRock juht Larry Fink on öelnud, et viie aasta pärast võtavad kõik investorid oma investeerimisotsuste tegemisel arvesse nn ESG näidikuid ehk hindavad järgmist:

– milline on ettevõtte mõju keskkonnale

– kas ja kuidas panustab ettevõte oma tegevusega ühiskonna arengusse laiemalt

– kui läbipaistev, eetiline ja vastutustundlik on ettevõtte juhtimine

Selle reaalsuseks muutumine on juba käimas. Näiteks on uuringutulemused näidanud, et ligi 90% noorema generatsiooni investoritest võtab oma investeerimisotsuste tegemisel arvesse ettevõtte ESG näidikuid. ESG võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid tegelikult on see konkreetne nimistu mõõdikutest, mille alusel ettevõtete tegevust hinnata.

Keskkonna kategoorias hinnatakse, kuidas mõjutab ettevõtte tegevus looduskeskkonda (nt CO2 jalajälge, energiakasutust, veekasutust, kliimariskidega tegelemist).

Sotsiaalses kategoorias mõõdetakse, kui vastutustundlik on ettevõte oma töötajate, klientide, tarnijate, tegevuskogukondade osas (nt võrdne palk samaväärse töö eest, sooline võrdõiguslikkus, töötajate turvalisus, inimõigustest kinni pidamine, juhi palgamäär).

Juhtimise kategoorias analüüsitakse ettevõtte juhtimiskultuuri (nt nõukogu sõltumatus, sooline tasakaal, raamatupidamise läbipaistvus, info avalikustamine, ESG raporteerimine, aktsionäride õigustest kinni pidamine).

Investeerimine ja väärtused käivad käsikäes

Kui keegi arvab, et ESG puhul on tegu lihtsalt mööduva moeröögatusega, siis mina ei näe alternatiive puhtama looduskeskkonna saavutamiseks ja säilitamiseks. Trend vastutustundlikuma tuleviku suunas on ilmselge, kuna juba täna näeme, et investeeringud ESG-ga arvestavatesse ettevõtetesse üha kasvavad. Mis veel olulisem, maailma suurimad ESG-fondid „löövad“ turgu, tõestades sellega, et neile on selge nõudlus. Kodumaalt on hea näide LHV Rohelise Pensionifondi ja teiste keskkonnameetmete tutvustamine sellel suvel.

Vastates investorite ja börsiettevõtete nõudlusele, tuli Nasdaq Põhjamaades äsja välja portaaliga ESG Footprint, mis võimaldab investoril lihtsa vaevaga saada ülevaade erinevate ettevõtete ja väärtpaberite keskkondlikust ja sotsiaalsest jalajäljest. Samuti on Nasdaq avanud rohevõlakirjade portaali, kust turuosalised saavad ühtlustatud vaate turul olevate rohevõlakirjade kohta. Seda suunda tagasi ei pööra.

Kuid kas Maad on üldse võimalik päästa? Olen aru saanud, et Päike muutub ajaga üha võimsamaks, mille tulemusena aurustub Maa pinnalt atmosfääri üha rohkem veeauru, suurimat kasvuhoonegaasi. See viib lõpuks elu lõppemiseni Maal ja Päike neelab meie planeedi alla. Selles valguses asub Mars ekspeditsiooni sihtkohana totaalselt vales suunas. Tundub, et mõte too little, too late sobib ka suurimatele keskkonnasaastajatele oma tegevuse õigustamiseks – kui nagunii on minek, siis milleks pingutada.

Sellega on siiski üks AGA. Kirjeldatud finaalini on eri hinnangute järgi vähemalt 500 miljonit aastat aega. Milleks elukvaliteeti oma tegevusega ise halvemaks muuta? Toon näite: eelmisel aastal Lõuna-Koreas viibides oli ühel päeval väljas nii tihe udu, et nähtavus oli pea olematu. Tegelikult tuli see „udu“ Hiina tehastest, mille tuul ebasoodsa suuna alt puhudes Lõuna-Koreasse kandis. Meil on oma asukoha ja keskkonnaga päris hästi vedanud, kuid keegi ei olegi ilmselt vastu sellele, et elada puhta õhuga keskkonnas ja anda sellesse panus. Jordan Petersoni 6. reegel ütleb: „Tee oma enda kodu korda enne kui maailma kritiseerid.“ Sellest on hea alustada.

Artikkel esmailmus Edasi.org lehel 30. juunil 2020.