Kaua me mõisa köit lohistame?
Lugedes Jaan Pillesaare ja Jaak Aaviksoo arvamuslugusid ülikoolide erastamisest, tabasin end mõttelt, et isegi kui Eestis pole võimalik luua Harvardi või MIT-i laadset kooli, siis unistama peab suurelt. Leian, et meil on vaja kaaluda ka tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist ja osalist erastamist, kuna sellisel kujul pole see lihtsalt jätkusuutlik. Mõeldud küll irooniana, et riigistatud Helmesest võiks saada Google, on mul selle mõttekäiguga siiski ka hea ettekujutusvõimega raske harjuda.
Suure depressiooni ja Teise maailmasõja ajal pooldasid mitmed majandusteadlased riiklikku kontrolli ettevõtete üle, kuna tundus, et julgeoleku seisukohast on riigil turvalisem omada strateegiliselt olulisi ettevõtteid (kus me seda juttu kuulnud oleme?).
Peale sõda hakkas olukord aga kiiresti muutuma - ettevõtete riigistamisega tegelesid peamiselt sotsialistlikud riigid, samas kui teised asusid neid erastama. Selle tulemusena paranes ettevõtete tootlikkus ja kasumlikkus, teenuseid oli võimalik pakkuda madalamate kuludega ning ettevõtete väärtus ja riikide majandus kasvas.
Mis mõttemallides muutus? Harvardi ülikooli professor Shleiferi sõnul oli tegemist klassikalise sotsialism vs kapitalism nähtusega.
Ta toob välja kolm aspekti:
Esiteks, 30ndate ja 40ndate aastate majandusteadlased ignoreerisid innovatsiooni suurt rolli ettevõtluse arengus - riigi motivatsioon innovatsiooniga tegeleda on võrreldes eraomanikuga oluliselt väiksem. Teiseks, kuluefektiivsus - ettevõtte kulude kontrolli all hoidmine ei ole prioriteetide reas riigil ja eraomanikul võrreldaval kohal („Mõisa köis las lohiseb“). Mõlema mainitud aspekti tõttu on riik ettevõtte omanikuna oluliselt ebaefektiivsem. Murele, et eraomanik ühiskondlikele eesmärkidele piisavalt ei pühendu, saab riik läheneda lepinguliste suhete ja regulatsioonidega. Kui need ei toimi (näiteks korruptiivsete tehingute tõttu), siis miks peaks eeldama, et omanikuna on seis läbipaistvam? Sealt jõuame kolmanda põhjuseni – poliitiline mõjutamine. Ilmselt ekstreemseim näide on kommunism, kus diktaatorite võimulpüsimiseks kontrollisid valitsused ettevõtteid, ressursse ja inimesi.
Kas Eesti riigi omanduses olevad ettevõtted täidavad kõik ülesandeid, millega eraettevõtlus hakkama ei saa ja mille tegevusvaldkonnas on turutõrge? Vastus on ei. Riigiettevõtete börsile viimine aitab Eestisse juurde tuua rahvusvaheliste investorite tähelepanu ja raha, mis tähendab, et paranevad ka teiste kohalike ettevõtete rahastusvõimalused. See omakorda loob soodsa pinnase majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks.
Viimasel ajal on kindlasti paljud tabanud end äratundmiselt, et pensionipõlves ei saa riigi toele väga loota. Seda olulisem on luua Eesti inimestele ja pensionifondidele investeerimisvõimalusi, et nad saaksid ise oma vara kasvatada ja mitte sõltuda ainult pensioni kahest sambast. Riigiettevõtete börsile toomine võimaldab eestlastel panustada riigi ja ettevõtluse arengusse, teisalt teenida tulu dividendide näol.
Miks müüa kuldmune munevat parti, on küsitud? Küsin vastu, miks neid kuldmune ei võiks jagada Eesti inimestega, kes nende abil vanaduspõlve kindlustavad.
Jaapan erastas hiljuti oma postiettevõtte, viis börsile ja kaasas 12 miljardit dollarit, enamik oma riigi investoritelt. Itaalia riik tegi enda postiettevõttega sama, kaasates 4 miljardit eurot ning jagades osalust 270 000 Itaalia kodaniku ja 23 000 postiettevõtte töötajaga. Need on vaid postiettevõtete näited. Riigiettevõtete börsile viimise nimekirja võib jätkata pikalt, pigem annab otsida põhjuseid riigikapitalismiga jätkamiseks.