Riigiettevõtted börsile: kasulik meile kõigile
Soome riik omab telekomiettevõttest Elisa 10%. Kas Elisa oleks parem ettevõte, kui ta oleks täielikult riigi omanduses? Aga Finnair (66% riigi omanduses) või Neste (50%)?
Juhtimisfilosoof Peter Drucker on öelnud, et tuleviku ennustamine on nagu sõitmine öösel ilma tuledeta autoga kruusateel, vaadates välja tagaaknast. Ja et parim viis tulevikku ennustada on see ise luua. Seda tasub meeles pidada mis tahes tegevuse puhul. Muutustest tuleb õppida ja oma tegutsemise põhimõtted üle vaadata ja uuendada nii ettevõtluses kui riigi juhtimises. Isegi siis, kui oled veendunud, et senisel viisil saab igavesti edukalt jätkata.
General Electricu pikaaegne juht Jack Welch on soovitanud mitte kunagi olla kõige targem inimene ruumis. Või kui oled, siis kutsuda endast targemaid juurde. Iga riigiettevõtte puhul tuleb taasesitada küsimus, kas ja kui palju on riigil vaja omada seda ettevõtet. Riigiettevõtete börsile toomisel, kas osalisel või täielikul, on palju hüvesid. Vaatame neist lähemalt kolme olulisemat.
Esiteks, riik ei pea tegelema ettevõtlusega, vaid tagama võimalikult soodsa keskkonna ettevõtlusega tegelemiseks. Kui me reastame Euroopa riigid selle järgi, kui suur on riigi suhteline osalus ettevõtluses, siis paigutub Eesti nimekirja ülemisse otsa. Kas praegu Eesti riigi omanduses olevad ettevõtted täidavad kõik ülesandeid, millega eraettevõtlus hakkama ei saa ja mille tegevusvaldkonnas on turutõrge? Pigem mitte. Või kui riik soovib ettevõtetes osanik olla, siis kas ta peab olema ainuomanik?
Riigiettevõtete börsile viimine oli üks teemadest vestlusringis Kadri Simsoni ja Robert Kittiga konverentsil Tark Raha 2017.
Riigiettevõtte börsil noteerimine on kõige läbipaistvam müügi meetod, kus valitsus saab kujundada osaluste jaotumist ja viia ellu investeeringuid. Samuti kaob ära riigi ainuomanduses olevate ettevõtete poliitilise mõjutamise küsimus.
Börsiolek tähendab, et ettevõtte juhtimine on läbipaistev ja finantsseisund pidevalt valvsate analüütikute ja investorite jälgimise all. See loob eeldused juhtimiskvaliteedi ja tulemuslikkuse paranemiseks, mis omakorda loob pinnase ettevõtte väärtuse ja seega aktsionäride (osalise börsil noteerimise korral nii riigi kui erainvestorite) vara kasvatamiseks. Praegu maailma suurimad börsiettevõtted Amazon ja Microsoft on alates börsiletulekust kasvatanud oma väärtust üle 100 000%, Eesti börsiettevõtteid vaadates on näiteks Tallinna Kaubamaja aktsiasse börsiletuleku ajal paigutatud 1000 eurot tänaseks väärt 70 000.
Teiseks, Eesti inimestele ja pensionifondidele investeerimisvõimaluse loomine. Börsi tutvustades tuletame tihti meelde ühte kunagist Ööülikooli saadet, kus lahkunud akadeemik Peeter Tulviste jutustas, kuidas eestlased nõukogude ajal imestasid, mida nende välismaalt külla tulnud tuttavad raha kohta rääkisid. Et raha saab investeerida, panna teenima dividenditulu, raha eest saab osta riigi võlakirju ja teenida intressi. Kuidas neile tehti selgeks, et rubla ei ole raha, sest rublaga ei saa teha asju, mida päris rahaga teha saab. Investeerimiskultuur Eestis küll levib, aga visalt. Just suured ja stabiilsed riigiettevõtted on need, mis loovad investeerimiskultuuri arendamiseks kvalitatiivse hüppe võimalusi. Tuleb julgustada inimesi tegema esimest tehingut, end veidi teemaga kurssi viima, ja lumepall hakkab veerema.
Riigiettevõtete osaline börsile toomine on selles mõttes erakordselt tänuväärne samm, et see võimaldab Eesti elanikel olla riigiga ettevõttes kaasomanik. Ühest küljest saab inimene panustada riigi ja ettevõtluse arengusse, teisalt teenida otsest tulu stabiilse dividendi – ja loodetavasti ka vara väärtuse kasvu – näol. Sama oluline on taoliste raha-oma-majandusse investeerimisvõimaluste loomine meie pensionifondide jaoks.
Aastasadadega ei ole välja mõeldud paremat viisi oma jõukuse kasvatamiseks, kui säästude investeerimine. Positiivne eeskuju on lähedalt võtta. Rootsi majanduse oluline mootor on olnud kapitaliturg (mis on aidanud üleval pidada sotsiaalseid toetusi, mitte vastupidi). Rootsit peetakse Euroopa parima investorkultuuriga riigiks, kus 90% elanikest omab mingit liiki investeeringut. Viimase 50 aasta jooksul on Rootsi ja Soome börsid võrreldes kogu ülejäänud maailma börsidega olnud parimat tootlust pakkuvad kohad (keskmiselt 8,6% aastas). Tõsi, põhjamaades on investeerimiskultuuri arendatud mitmeid põlvkondi, meie oleme seda saanud teha 25 aastat.
Kolmandaks, välisinvestorite huvi suurendamine Eesti vastu. Suure ja stabiilse riigiettevõtte osaluse börsile viimine aitab Eestisse juurde tuua rahvusvaheliste investorite tähelepanu ja raha, mis tähendab, et paraneb ka teiste ambitsioonikate kohalike ettevõtete rahastus. See omakorda loob soodsa pinnase majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks. See kõlab kõrgelennuliselt ja abtraktselt, aga ajalugu on näidanud, et investorite tähelepanu äratamisel ja raha riiki toomisel see tõepoolest töötab. Üks ilmekamaid näiteid pärineb 10 aasta tagusest ajast: börsi vedasid välisinvestoritele atraktiivsed Hansapank ja Eesti Telekom. Nagu ühendatud anumate puhul, liikus neisse ettevõtetesse investeerinud fondide raha ka teistesse noteeritud ja noteerimata ettevõtetesse.
Muidugi võib hoolimata paljudest börsile minekuga kaasnevatest hüvedest keegi väita, et valitsus ärastab riigi vara või et riik loobub stabiilsest dividenditulust. Siinkohal tuleb kõigepealt küsimus, kas üldse, milliseid ja kui suures ulatuses riik peab ettevõtteid omama. Või mille ta siis ikkagi maha parseldab, kui müüb ära 30% ja jääb ise 70% suuromanikuks? Lahendus, kus kodanik saab olla otseomanik riigi osalusega ettevõttes, on minu arvates suurepärane. Lõpuks on ju ettevõtluse eesmärk pakkuda võimalikult head teenust oma klientidele, muuta ettevõtte tegevust tulemuslikumaks ja kasvatada omanike osaluse väärtust. Börsiolek loob selleks väga head eeldused. Ja olgem ausad, nagu ütles metsatööstur Margus Kohava oma esinemises Äriplaani konverentsil, on riigiettevõtetest dividenditulu välja võtmine riigi jaoks liiga lihtne ülesanne.
Riigikontrolli aruandest selgub, et kolme aasta pärast väheneb EL-i toetusraha 1,5 miljardi euro võrra. Lisades siia meie väikse ja vananeva rahvastiku, peame tõdema, et Eesti riigi pidamine muutub üha kallimaks. Börsipotentsiaaliga riigiettevõtteid on meil vähemalt kümme. Arenguplaane ja väljakutseid leidub samuti. Kas ka julgust ja pealehakkamist need vastu võtta? Õnneks on valitsuse sammud Tallinna Sadama osalise erastamisega ja börsil noteerimisega paljulubavad. Taoliste keerukate ülesannetega meenub mulle alati lause John F. Kennedy kõnest, kus ta ütles, et me oleme otsustanud Kuule minna mitte seepärast, et see on kerge, vaid sellepärast, et see on raske. Oleme valmis selle väljakutse vastu võtma ja võitma.