Meil on 10 miljardit ja meil on plaan
Viimastel kuudel oleme näinud hoogsat valitsuskoalitsiooni lubadustele katteallikate otsimist. Initsiatiive on välja käidud, tagasi võetud, muudetud. Maksumuudatusi on peamiselt põhjendatud sellega, et see jätab inimestele rohkem raha kätte. Iseasi muidugi, kas 2100 eurot peaks olema Eestis nn jõukuse tase, millest alates kaotada ära maksuvaba osa ning kas üldine hindade tõus palgasaajaletele lubatud raha ikka kätte jätab. Ma ei soovi neid ideid kritiseerida, vaid pakkuda mõne täiendava mõtte ja võimaluse.
Natuke numbritest. Eesti kodumajapidamistel on pangahoiustel üle 6 miljardi euro. See rahahulk on 10 aastaga kasvanud üle 2 miljardi. Kui siia juurde lisada ka pensionfondidesse investeeritud (ja pidevalt kasvav) raha, siis läheneb see number 10 miljardile. See on arvestatav hulk raha, mis on seisnud viimastel aastatel valdavalt 0% intressiga deposiidis. Võrdluseks, et Eesti SKP on ca 21 miljardit.
Infrastruktuur, haridus, tervishoid
Usun, et keegi ei vaidle vastu sellele, et Eestis oleks tarvis mitmeid olulisi projekte ellu viia - olgu selleks investeeringud infrastruktruuri või haridus- ja tervishoiusüsteemi arendamine. Ühed on olulised majanduse elavdamiseks, teised konkurentsieelise loomiseks või säilitamiseks, kolmandad üldise heaolu suurendamiseks.
Mis oleks, kui riik kaasab nende projektide rahastamiseks vahenedeid oma inimestelt? Ma ei pea silmas kogu investeeringut, vaid mingit osa – suunates näiteks 10% võlakirjade emissioonist kohalikule turule ja kaasates ülejäänud välisinvesteeringutena. Eesti on muide ainus Euroopa Liidu riik, kes võlakirjade võimalust ei kasuta.
Mina oleksin küll nõus investeerima Tallinn-Tartu maantee ehitusse või Tallinna lennujaama laiendamiseks, ostes riigilt võlakirju ja teenides nendelt tulu. Näiteid projektidest on palju, igale maitsele leidub kindlasti midagi.
Olen kindel, et paljud riiklikud investeerimisprojektid pakuvad pinget ka meie pensionifondidele. Ilmselt ei ole kellelegi üllatuseks, et pensionifondid on seni investeerinud valdavalt Eestist välja ja seda ei saa fondijuhtidele kuidagi pahaks panna, kuna sobivaid objekte tõesti napib. See on just see koht, kus väike riik saab oma majandust stimuleerida.
Kui mitte meie, siis kes? Kui mitte praegu, siis millal?
Andes välja võlakirju, võimaldab riik oma kodanikel ja fondidel kaasa lüüa ning otseselt osa saada oluliste objektide valmimisest, mille kaudu paranevad teenused ja suureneb efektiivsus. Võlakirja investor, Eesti kodanik, teenib selle eest rohkem tulu, kui pankade pakutav deposiidi intressi, kuid samas suhteliselt madala riskiastmega. Jääb arusaamatuks, miks sellist olulist hooba Eesti elu parandamiseks ei ole senimaani kasutatud.
Riigi (ja riigiettevõtete) võlakirjade debati fookuses on olnud peaasjalikult üksnes raha hind, mis laenuraha puhul on mõne komakoha võrra odavam, kuid mündil on ka teine pool - laenuraha intressid makstakse valdavalt Eesti riigist välja, kuid kohaliku investori võlakirja intressid jääks Eesti majandusele ja kapitaliturule hoogu andma.
Ülimalt oluliseks tuleb pidada ka seda, et riigivõlakirjad aitavad tuua riiki rahvusvaheliste institutsionaalsete investorite raha, saates neile positiivse signaali - Eesti riik võtab kapitalituru arendamist tõsiselt ja siit piirkonnast on oodata põnevaid projekte. Kui keegi tõsiselt arvab, et välismaine raha leiab ise tee siia, siis kahjuks on tegemist soovmõtlemisega. Nagu iga asjaga, nii tuleb ka siin tööd teha. Aeg on igal juhul soodus.
Lõpetuseks pakun välja järgmise plaani. Esiteks tuleks sõnastada prioriteetsed projektid, mille edu on lihtsasti mõõdetav (majanduskasv, haigekassa „miinuse“ vähenemine jne). Edasi saab selgitada välja ja panna konkreetselt paika, milleks meil täna raha olemas on, milleks kasutada nn Euroopa raha ja milliseid projekte planeerida laenurahaga. See harjutus tasub teha projektide kaupa – kui suur on investeering, milline on rahastamiseks parim viis ja kes selle läbiviimise eest vastutab (ministeerium, riigiettevõte).
Soovitan kaasata sellesse protsessi ka võimalikud investorid – kodanikud, fondijuhid, eksperdid. Tulemuseks on läbimõeldud ja valimistsüklist pikem vaade tulevikku koos tegevuskavaga meie jaoks oluliste projektide elluviimiseks.
Rahustuseks nüüd neile, kes mõtlevad, et mis viga börsijuhil rääkida – kindlasti rikastub nende ettepanekute tulemusena börs ja üldse mingi väike seltskond inimesi. Suurima kasu saaja on ikkagi Eesti kodanik, Eesti riik ja Eesti ettevõtlus.
Jõuan korraks veel alguse juurde tagasi. Meil on suurusjärgus 10 miljardit eurot, mida potentsiaalselt meie elu edendamiseks kasutada. Kümnendik sellest on üks miljard. Miljardiga saab nii mõndagi korda saata, kahe miljardiga veel rohkem, kui mõelda suurelt ja keskenduda hetkelise rahulolu kõrval korraks ka pikaajalisele kasule.
