top of page

Riik peaks mõtlema raha juurde loomisele, mitte ainult ümberjagamisele

Turundajate Liidu intervjuu Nasdaq Tallinna börsi juhi Kaarel Otsaga.

Vahetult enne koroonaaja algust ütlesite, et Tallinna börsil pole nii häid aegu olnudki. Kas sõnusite ära?

Väidan endiselt, et börs pole kunagi nii heas toonuses olnud… kui isegi täna. Loomulikult oleme vahepeal kohanud turbulentsi. Aga oleks vale teha üldistusi, sest pole olemas keskmist ettevõtet ega inimest. Mõned on kriisis rohkem pihta saanud, teised vähem. See on mõjutanud turuväärtusi, samas olid kauplemismahud kevadel tavapärasest kordades suuremad.

Aga mu väide põhineb lihtsatel faktidel: ettevõtteid on börsil rohkem kui kunagi varem, nad on rahvusvahelisemad ja kvaliteetse juhtimisega. Investorsuhtluse tase on korralikult arenenud, tehingutasud langenud, investorid teadlikumad. Enam ei esine nn. ekstreemumeid nagu kunagi Hansapank ja Eesti Telekom, kes vastutasid 80-90% kogu kauplemismahu eest.

Augustis oli vaid kolm Tallinna börsi aktsiat plussmärgiga. Tuleb seda võtta ajastu paratamatusena või kuidagi teisiti? Oleneb hindajast. Investor vaatab ühe, ettevõtja teise pilguga. Aga taas – väär on teha üldistusi. Kõik me sooviks näha pidevat rohelist joont. Aga teame ju, et see pole võimalik. Peame aru saama, et mainitud järjest rahvusvahelisemate ettevõttete käekäik sõltub olulisel määral eksportturgudel toimuvast. Täpselt samamoodi nagu kogu Eesti majanduse käekäik.

Ma ei usu, et ükski tõsine ja pikaajaline investor laseks end praegusest olukorrast isegi häirida. Neid protsesse ei ole mõtet vaadata mõne kuu tootlikkuse baasil. Investeerimine ei ole sprint, vaid maraton.

Värske investorite käitumise uuring näitas, et kahjumlikke positsioone hoitakse liiga kaua.

Ei oska seda kommenteerida, usun, et raske on nii üldistada. Võib jäädagi spekuleerima, miks keegi otsustab nii või naa. Üldiselt oleme alustavatele investoritel soovitanud vaadata näiteks erinevate varaklasside käitumise ajalugu. Infot on tänapäeval palju, võib-olla isegi liiga palju.

Minnes ajas 200 aastat tagasi, näeme, et aktsiad on tänaseks parim varaklass. Konkurentsitult ja arusaadavalt, sest elu ja majandust viivad edasi ettevõtted. Kasvust osa saamiseks on kaks varianti – tegeleda ettevõtlusega ise või läbi ettevõtetesse investeerimise.

On neid, kes eriti viimasel ajal tõstavad esile kulda. Kuld ei muutu kallimaks, küll aga muutuvad valuutad kullaga võrreldes odavamaks. Siin peitub kogu loo tuum: kui tahad end raha odavnemise vastu kaitsta, osta kulda.

Kas ja kui palju erineb börsi turundamine panga või muu nn. klassikalise äriettevõtte omast?

Mina vaatan börsi tavalise teenusettevõttena. Toimime keskmisest tehnoloogiapõhisemalt, aga idee on ju sama: jõuda võimalikult hästi võimalikult paljude klientideni. Oled sa pank, kaubamaja või börs – pole suurt vahet.

Kuna meie kliendid on väga erinevad – investorid, ettevõtted, pangad, maaklerid jne –, oleme tegelnud nende teekondade kaardistamisega ja veendunud, et ka need on väga erinäolised. Seega peab toimuma teatav segmenteerimine. Oluline on mõista, kuidas klient sind, su sõnumeid ja teenuseid tajub ning kuidas need temani jõuavad.

Mulle väga meeldib Peter Drucker (USA juhtimiskonsultant – A.V.) ja see, kuidas ta ettevõtte tegevuse lahti mõtestas. Ta ütles, et kliendi loomiseks on hädavajalikud kaks suunda – turundus ja innovatsioon. Kõik muu on kulurida, mille eesmärk nimetatud kaht põhitegevust toetada.

Paljudes sektorites kohtab järjest enam sõna „innovaatilisus“. Kas ka börsi tulevikuvaates on uuendusmeelsus kõne all?

Kas keegi teeb seda üksnes põhjusel, et nii on jube äge? Võib-olla keegi teeb, aga usun, et üldine eesmärk on kõigil sama: soov klienti võimalikult hästi teenindada. Järelikult arvatakse või teatakse, et need uuemad tegevused aitavad sellele kaasa.

90ndate keskel lugesin ülikoolis söögi alla ja peale Clayton Christenseni (Harvardi ülikooli professor ja suurärimees – A.V.) raamatut „Innovaatorite dilemma: kui uued tehnoloogiad põhjustavad firmade huku“. Seal oli juttu Kodaki ja teiste suurnimede põhjaminekust ning “raputajatest” nagu iPod ja teised. Tänaseks ei ole midagi muutunud. Tuleb turule keegi, kes raputab väljakujunenud status quod. Näeme päris palju uusi tegijaid, kellel on luba uurida, katsetada ja riskida. Me ei räägi Henry Fordi sugustest autoleiutajatest, vaid uuendustest, mis muudavad mingi teenuse kasutamise mugavamaks ja/või viivad selle massidesse.

Millised on börsi otsesed või kaudsed kokkupuuted selle temaatikaga?

NASDAQ korraldas 1971. aastal maailma suurima börsirevolutsiooni. Tänane suuruselt teine börs asutati kohe elektroonilisena. NASDAQ-il pole kunagi olnud kauplemisplatsi, mida tihti börsiuudistes näidatakse. Elektrooniline kauplemine on mõistetavalt oluliselt efektiivsem. Selle tulemusel kukkusid kauplemistasud ligi 90% ja senine pigem valgekraede lõbu muutus kättesaadavaks kõigile. Iga investor üle maailma tunnetab kirjeldatud efekti mõju. See oli murranguline.

Kui tihedalt te Tallinna börsil olevate ettevõtetega nende tegevuste osas aru peate?

Ühest vastust ei ole, leidub erinevaid suhtlusvorme. Meie peamine müügiargument on lihtne: börsi kaudu on võimalik kasvuks raha kaasata. Aga ettevõte saab ka tuntust ja nähtavust. Me ise nimetame seda kvaliteedimärgiks. Me ei küsi vastu midagi muud kui läbipaistvust. Börside reeglistik on üle maailma väga sarnane – mis, jah, eristab meid paljudest teistest ettevõtetest. Nende punktide ümber vestlused tavaliselt käivadki.

Reglementeerituse saamislool on üle 400 aasta pikkune ajalugu ja selged põhjused.

Esimene börs asutati 1602. aastal Amsterdamis. Sealtpeale on aeg-ajalt tekkinud börsimullid, investorid vastu näppe saanud ja järgnenud regulatsiooni “peale keeramine”. Vahel liiga karmil moel, minu arvates.

Toon ühe näite. 18. sajandil kaasas Inglismaal üks ettevõte sisuliselt midagi tegemata ja ilusa jutu saatel väga palju raha. Tekkis tohutu mull – suur hulk inglasi vaesus ja valitsus võttis vastu esimese mulliseaduse (Bubble Acti). Väidetavalt arutas parlament koguni, kas nende arvates pahad pankurid tuleks panna koos madudega suurtesse kottidesse ja visata Thamesi jõkke.

Kas ettevõtted satuvad börsile tulles pigem mugavustsooni või jätkatakse arengut sama motiveeritult?

Ettevõtetel on suhtumise kujundamisel kaks varianti: teha läbipaistvuse reeglitest endale peavalu või panna nad enda kasuks tööle. Oleme kõik näinud kasvõi viimase viie aasta IPO-de käitumist, kus ettevõtted teevad investorsuhtluses pigem rohkem kui reeglid ette näevad. See trend valmistab ääretult palju rõõmu.

Rain Lõhmus ütles LHV börsile tuleku järel avalikult välja, et ettevõte hakkab majandustulemusi avaldama nõutust tihedamini. Seda tehakse tänini. Avatus ja kommunikatsioon peegeldub investorite suhtumises ja ettevõtte aktsia hinnas üsna selgelt. Kui läbipaistvusega on probleem, ei ole börs ilmselt sinu jaoks.

Riigiettevõtete börsil olekust ja tulekust on palju räägitud. Milline on teie hinnang tähtede seisule nüüd ja praegu?

Hoiakud on väga loiud, olenemata valitsuse koosseisust. Pärast Eesti Telekomi börsile viimist 1999. aastal pole tehtud suurt midagi. Kapitalituru ja börsi arengut ei peeta siiani oluliseks. Aega läks ligi 20 aastat, kui kolmandik Tallinna Sadamast börsile toodi. See oli totaalne edulugu, mida kasutatakse näitena mitte ainult Baltikumis, vaid ka Euroopas.

Passiivsus on seda kummalisem, et eelmises kriisis 12 aastat tagasi avastati ühtäkki, et kui paned kõik munad ühte korvi – ehk siis pangandusse –, ja see sektor on ühtäkki käpuli, siis on jama käes. Kapitaliturg ja pangandus on majanduse vereringe kaks olulist osa. Kui üks ei toimi, on raske liikuda.

Täna elame endiselt õndsas teadmises, et Eesti on Euroopa kõige pangalaenukesksem riik. Jumal tänatud, et nüüdne kriis ei tabanud pangandust. Ei taha mõeldagi, mis seisus sel juhul täna oleksime. Ei tohiks olla argumentide puudust, et rahastusvõimalusi kiiremas korras mitmekesistada. Meie naabrid ja teised Euroopa riigid on sellest aru saanud.

Paljud tänased suurettevõtted on eelistanud müüa välisomandisse. Ma ei ütle, et see on vale, aga täna oleme olukorras, kus meil pole börsil ühtegi miljardiettevõtet. Soomes ja Taanis on neid üle kolmekümne, Rootsis üle üheksakümne. Tõsi, paberil on Bolt ja mõned tehnoloogiafirmad ükssarvikud ehk väärt üle miljardi.

Hansapanga väärtus börsil oli üle kolme miljardi. Toona kaubeldi peaaegu kümme korda rohkem, jaeinvestoreid oli aga kümme korda vähem (siis 4000, nüüd 42 000). Meie juures kauplesid suured välismaa fondid, kes otsivad mahtu. Mahu annavad suured ettevõtted. Nende nö. kiiluvees pääsesid pildile ka väiksemad tegijad. Täna ei liigu meil välisraha, ja see on probleem. Maht ja suurus loeb. Riigiettevõtted on ühed suuremad, mille erastamine ja börsil noteerimine aitaks otseselt rahastusvõimalusi parandada mitte ainult neil endil, aga paljudel meie majanduse mootoritel.

Kriisi alguses vibutasite riigiisade suunas näppu: nüüd näeme, kas raskeid aegu osatakse targalt investeerides ära kasutada või jäetakse võimalus kasutamata. Kumb tee valiti?

Tutvustasin juba kaks aastat tagasi riikliku investeerimisfondi mõtet. Toona oli idee panna sinna fondi raha ja saata see börsile – nii et eraisikud saaks osakuid osta. Tõin ka konkreetseid näiteid, mille aktsiate käitumist vaadates saab kindlalt väita: see fond teeninuks tohutut kasumit.

Kriisi ajal kirjutasin sel teemal uuesti ja rõhutasin: fondi pole vaja ainult headel või halbadel aegadel, vaid kogu aeg. Paraku keskendub valitsus iga eelarveaasta eel jagelemisele, kuidas niigi vähest raha kulutada, mitte sellele, kuidas vahendeid juurde tekitada. Suurt pilti ei nähta.

Rahandusminister Martin Helme on korduvalt rõhutanud, et soovib teha riigieelarve revisjoni. Seni ei ole vähemalt mina ses osas reaalseid samme näinud. Hinnanguliselt 80-85% riigieelarve kuludest on ju niikuinii nö. muutmatud. Räägime maksimaalselt 20% suunamisest.

Selle asemel eelistavad ministrid kulutada oma väärtuslikku aega sellele, et põhjendada, kas toetada Tallinki, Bolti või Porto Francot. Kõik need piinlikud vaidlused jääks ära, kui loobutaks endale vabatahtlikult võetud “krediidikomitee” ülesannetest. Kas tõesti peab valitsuse juures olema selline üksus? See peaks olema professionaalse fondijuhi otsustada. Eesmärk on ju kasvatada meie kõigi jõukust. Säärase fondi loomine ei tähenda loomulikult, et otsetoetused ja muud abimeetmed kaovad. Kuid investeeringud ja laenud peaks maksumaksja rahaga toimuma läbipaistvalt.

Kas usute, et teie silmad näevad fondi sünni siiski ära või on lootus tegelikult kadunud?

See, mida valitsus üritab teha pensionisambaga, on pehmelt öeldes põletav. Lastud on tekkida kurioossel olukorral: pensionikogunemine tahetakse teha vabatahtlikuks – kui kasutada valitsuse enda terminoloogiat –, ent vastavate instrumentide loomiseks pole astutud ainsatki sammu. Pean silmas kohtade tekitamist, kuhu seda raha investeerida. Null.

Kui mõni ettevõte teab, et kuskil võib vabaneda suur hulk raha, siis ta tõenäoliselt juurutab tooted, kuhu need vahendid suunata. Siin peitubki risk – kui inimesed kulutavad raha ära, on nad 15–20 aasta pärast silmitsi suure probleemiga. Tahaks näha valitsust, kes ütleb: „Ise olite selles süüdi.“ Kõige kurvem, et riski saaks maandada niivõrd lihtsate võtetega. Aga keegi ei taha investeerimiseks soodsat fooni luua.

Välja on pakutud idee teha Kredexist pank. Minu arvates Kredex juba toimib pangana – annab laene, tõsi, valitsuse krediidikomitee otsuste põhjal. Ma ei ole naiivne, saan aru küll, et nõnda on mugav toimetada. Aga ma ei kujuta ette, kuidas saaks riigipank jõuda börsile, kui ei suudeta isegi üht fondi selliselt luua.

Olete kohtunud nii riigiisade kui ettevõtjatega ja ilmselt teate, miks see nii on nagu on.

Ei tea. Oletan ainult. Ilmselt leidub põletavamaid küsimusi. Lihtsam on rääkida erakorralisest pensionitõusust kui riigi efektiivsemaks muutmisest ja raha juurde toomisest, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalik Eestis midagi ära teha ja nad ei peaks siit lahkuma. Kook muutub ju pidevalt väiksemaks. Naljaga pooleks öeldes: varsti oleme kõik pensionärid ja kuuleme ilmselt jutte pensionitõusust, ainult et raha selleks ei tule kuskilt.

Vähem kui aasta eest kirjutasite: „Ilmselt koostab keegi kuskil juba uusi majandusõpinguid, sest senised lihtsalt ei suuda toimuvat enam adekvaatselt seletada ega prognoosida.“ Kas tänases valguses taoline arvamus ainult võimendub?

Nassim Taleb kirjutas märtsi lõpus, et peamine murekoht peitub pidevas üleoptimeerimises ja ebapiisavates puhvrites.

Et praegune olukord, kus riik maksumaksja rahaga ettevõtteid päästma asub, on ebaaus nende suhtes, kes korralikult käitunud ja likviidsust varunud.

Ta väidab, et tegemist ei ole nn Musta Luige laadse sündmusega, sest tõsiste majanduslike tagajärgedega pandeemiad on vältimatud.

Suure mõjuga, tõsi, olid majanduste lukku keeramised. Praegune aeg on erakordne ka seetõttu, et riikide ja valitsuste reaktsioonid viirusele olid väga ootamatud. Ootamatult sarnased, ma ütleks.

Põletavad küsimused aga jäävad: kui suured puhvrid ja kui kauaks peaks ettevõtetel (ja riikidel) olema? Kas kõik saavad kohaneda? Keda päästa? Jah, ma tean, et tänases olukorras kõlab see küüniliselt: aga ellu jäävad kohanemisvõimelised. Kas peame tingimata minema tagasi sellisesse “normaalsusse” nagu enne kriisi? Mina arvan, et ei pea.

Millist tulevikku maailmamajandusele ennustate?

Maailma koguvõlg on nii suur, et seda on võimatu tagasi maksta. Tänast kriisi ravitakse rahatrükiga. Aga kas keegi mäletab, mis oli aasta eest päevauudiseid läbiv teema? Kliimamuutus ja sellega seotud väljakutsed. Praegu jääb mulje, et see probleem on lahendatud. Aga ei ole ju.

Euroopa Komisjon tõi enne koroonakriisi välja, et kliimamuutustega võitlemiseks ja Pariisi kokkulepete täitmiseks vajatakse umbes triljon eurot. Samas suurusjärgus, kui praegu majandustesse pumbatakse. Jüri Ratas sõnas, et oleme Euroopaga ühtsed ja rääkis miljarditest, mis vaja Eestis leida ja investeerida. See teema ei ole vahepeal kadunud, raha lihtsalt pole ja ilmselt ei suudeta korraga kahele tõsisele probleemile keskenduda. Taas tuleb trükimasin huugama panna. Terve viimane kümnend on kõiki suuri probleeme lahendatud ainult nii. Ka aktsiaturud sõidavad praegu suuresti selle tuules.

Endiselt pole tekkinud inflatsiooni, mis lubaks riikidel kasvõi teoreetiliselt võlgu kunagi tagasi maksta.

Aga milline võiks olla tulevik, kui panna paari sõnad börs ja start-upid?

Panin ühel konverentsil kirja ühe esineja definitsiooni start-upidest: „Nende ettevõtete eesmärk on leida ebakindlates tingimustes piiratud ressurssidega eskaleeruv ärimudel.“ Kui nüüd mõelda: mille poolest erineb toodud kirjeldus teistest alustavatest äridest? Mitte millegi. Ford oli start-up. Kui viikingid tegid laeva, oli ka see start-up.

Ehk: see termin on minu hinnangul kergesti kättesaadava ja odava raha tõttu üle võimendatud. Sama hästi võiksime uuendusliku äri kohta kasutada 25 aasta eest kasutusele võetud väljendit disruptive innovation (raputav innovatsioon). Mulle ei istu üldse vastandumine, mida vahel kuulda – nn pärisäri versus start-upindus. Uudishimu, ambitsioon ja uutmoodi tegemine peaks olema iga edumeelse ettevõtte innustav jõud. Sisu loeb, mitte nimetus.


Intervjuu esmailmus Turundajate Liidu veebilehel.

Single post: Blog_Single_Post_Widget
bottom of page