Mis vahe on iduettevõttesse ja börsiettevõttesse investeerimisel?

Leian, et inimesed, keda võib erinevatel põhjustel lugeda mingis valdkonnas arvamusliidriteks, peavad oma sõnavõttudes ja investeerimissoovituste jagamisel olema tasakaaluka(ma)d. Mõtlesin sellele, kui olin lugenud Madis Müüri hiljutist arvamuslugu "Aastatootlus 25 protsenti pole kõneväärtki". Teine mõte oli seoses tuulelipuga. Miks? Vaid paar aastat tagasi võis Äripäevast lugeda, et „Vaevalt oli Eesti läbi aegade üks edukamaid pokkerimängijaid, ettevõtja ja investor Madis Müür jõudnud oma portfelli kaheksa alustavat ettevõtet lisada, kui reaalsus teenimissoovile kriipsu peale tõmbas“. Investor ise lisas: „Lähiajal ma sellesse valdkonda ei panegi raha.“ Selgelt on tuul pöördunud, kuna jutt käib nüüd juba paari aastaga „sadu protsente“ teenitud realiseerimata (!) tulust. Mulle tundub see heal juhul eksitav. Seda eriti olukorras, kus kirjutaja on mõnes ettevõttes lead-investor.

Kapitalikaasamise juures räägitakse sellisest asjast nagu funding escalator, mis kirjeldab erinevas arengufaasis ettevõtete erinevaid rahastusvõimalusi. Algfaas on seotud oluliselt kõrgema riskiga, kus rahastusallikateks on reeglina omavahendid, ühisrahastus, äriinglid. Ellu jäädes ja arenedes lisandub võimalusi – pangad, VC, First North. Veel edasi ja ettevõte on saavutanud teatava küpsuse ja olenevalt ambitsioonist rahastab end muuhulgas ka private equity ja börsi kaudu. See on ettevõtte elukaare loomulik kulg, millele viitab ka ettevõtete hindamisguru Aswath Damodaran – ettevõtte areng on pidevas muutumises ja käitumine (ning rahastus) peaks sellele vastama. On suurepärane ja pika töö tulemus, et Eestis on viimase 5 aastaga lisandunud mitmeid ülalmainitud kapitalikaasamise võimalusi. Oluline on õppida neil vahet tegema.

Olen suur börsi ja kogu kapitalituru fänn ja usun et rohkem raha tähendab rohkem võimalusi. Oskus õigel ajal õigeid rahastusmeetodeid kombineerida suurendab edu võimalust märgatavalt. Minu nägemuses investeerimine oli, on ja jääb pikaajaliseks protsessiks. Credit Suisse uuringu kohaselt on viimase 50 aastaga maailma parimad tootlused olnud Rootsi ja Soome börsidel – 8,6% aastas. USA vastav näitaja on 5,7%. Põhjamaid peetakse üheks parima kapitalituru ja investorkultuuriga piirkonnaks. Kas see tootlus on jama ja investorid ei tea, mida nad teevad?

Madis Müür nõustub muuhulgas Indrek Neiveltiga, kes teatas hiljuti, et Tallinna börs on ettevõtjate vanadekodu ja kasvuettevõtted meie tulevik. See on huvitav mõttekäik. Ma küsin vastu, et kas maailmas on teada mõni riik, kus kasvuettevõtted ei ole majandust edasi viinud? Mõtleme paarkümmend aastat tagasi – Microsoft, Amazon, Starbucks jt. Kõik need ettevõtted on olnud kunagi idud – kas see tähendab, et alates IPOst on investeerimine mõttetu? Esimesed kaks on pakkunud tootlust 200 000%. Samas, kui iduinvestoril oleks õnnestunud Jeff Bezosega koos algfaasis ettevõtesse raha panna, siis oleks ta täna maailma rikkamaid inimesi. Kas see mõttekäik ei tundu vildakas? Täpsed numbrid puuduvad, aga pea pooled nn iduinvesteeringud ebaõnnestuvad ja ca 1/10 suudab raha kümnekordistada. See tähendab, et riski-tulu suhe on börsiettevõtetega võrreldes midagi hoopis muud, nõudes suurepäraseid teadmisi, külma närvi ja langevarju.

Üks, mis on ajas muutunud, on regulatsioon. Ajaloost võime veenduda, et igale tõsisemale kriisile on järgnenud regulatsioonide karmistamine. See on üks põhjustest, miks börsiettevõtete puhul saame rääkida suuremast läbipaistvusest, kvaliteedimärgist ja väikeinvestorite kaitsest. Ja muide, börsi kaudu on võimalik investoritel oma positsioone ka rahaks teha. Vahel kuuldub, nagu ühisrahastus oleks uus nähtus. Esimene ühisrahastaja oli börs ja seda juba üle 400 aasta tagasi. Vahe on regulatsioonis (või selle puudmises).

Kaarel Ots, Nasdaq Tallinna börsi juht.

Eesti investorkultuur on arenenud kenasti, 15 aastaga on vähemalt ühe väärtpaberiga investeerimiskontode arv 8-kordistunud. Seda, millist tulu on Tallinna börsil olnud võimalik teenida, saab iga huviline vaadata meie kodulehel. Spoiler alert: Kaubamaja tootlus on alates börsile tulekust olnud 7000%, Harju Elektri aktsia kerkis möödunud aastal pea 80%, uuematest tulijatest LHV on pakkunud omanikele 55% tootlust. Mul on pagana raske uskuda, et Rain Lõhmus mõtleb LHVst vanadekodu kategoorias. Arvan, et üks võlusõna investeerimisel ja raha kaasamisel on ambitsioon ja sellega seonduv lugu. Kui ambitsiooni pole, siis ei ole kasu ühestki rahastusvõimalusest. Üldistada kõik börsiettevõtted seetõttu vanadekodu elanikeks on sama veider, kui öelda, et kõik idud on investeeringut väärt.