Recent Posts

Archive

Tags

Viis küsimust

Juhtimisguru Peter Drucker soovitab juhtidel küsida 5 lihtsat küsimust, et oma ettevõttest põhjalikult aru saada: Mis on meie missioon, eesmärk? Kes on meie klient? Mida nad väärtustavad? Millised on meie tulemused? Milline on meie plaan? Mõtlesin proovida, mis juhtub, kui esitada need küsimused riigi ja kapitalituru kontekstis.

Eesmärk

Niisiis, miks me üldse midagi teeme? Üks eesmärk võiks olla laiapõhjaline ja pidev heaolu kasv - kapitaliturg annab sellesse olulise panuse. Riigi kliendid on tema inimesed ja ettevõtted, kes väärtustavad võimalust elada vaba ja head elu stabiilses keskkonnas. Kuid eesmärk ilma plaanita on ainult soov, vaja on pikaajalist strateegiat, suurt pilti. Teen siinkohal mõned ettepanekud, asudes nn saatana advokaadi rolli, et leida vastused ka iga 3-aastase meelisküsimusele „miks?“.

Riskides enda kordamisega: kapitalituru areng on oluline kogu ühiskonnale, kuna selle peamised eesmärgid – kasv, vastupanuvõime kriisidele ja võime neist kiiremini taastuda – mõjutavad igaüht. Viimasest kriisist taastume siiani. See on klassikaline „munade eri korvides hoidmise“ teema tegelikult – kui rahastus on ühele (nt pangalaenude) poole kaldu, siis puuduvad kriisi tabades sellega toimetulekuks head alternatiivid. Kapitaliturg aitab jõude seisval kapitalil liikuda ambitsioonikatesse, lisandväärtust loovatesse projektidesse.

Kuidas meil läheb?

Rahastusvõimaluste lihtsustamiseks ja investeeringute toetamiseks käivitas Euroopa Komisjon paar aastat tagasi ulatusliku Kapitaliturgude Liidu projekti. Enamikel Euroopa riikidel on täna plaan, kuidas kapitalituru arendamisega oma riigile eeliseid luua ja majanduskasvu toetada. Samas, riigid ritta seades, oleme meie viimases otsas, jäädes Euroopa keskmisest maha 5 korda.

Tulemused pole seega kiita. Miks? Lühike aeg turumajanduses pole võimaldanud piisavalt kapitali ja kogemusi koguda, alles arenemisjärgus investorkultuur, palju välisomanduses ettevõtteid, riigi vähene panus. Mõnega tegelemine nõuab peamiselt aega ja järjekindlust. Seda olulisem on keskenduda neile, mida saab enda kasuks kiiresti tööle panna, kuna tänased otsused mõjutavad kõigi tulevikku.

Viis korda suurem börsiettevõtete väärtus (levinud kapitalituru tervise mõõdik) tähendaks Eestis 10 miljardit eurot - lähiaastateks ilmselt liiga ambitsioonikas, kuid 3-kordne kasv eesmärgina juba sobiks. Vabalt kaubeldav osa suureneks ca 1,3 miljardi võrra – see on reaalne raha. Riigi aktiivsel toel on viimastel aastatel ellukutsutud mitmed fondid, luues võimalusi ettevõtetel eri arengufaasides kapitali kaasata. Tegelikult toetab riik ettevõtlust laiemalt, näiteks läbi EASi ja Kredexi toetuste.

Kuid see on ainult pool rehkendust. Kapitalituru suurim osa on börs, mis lisaks kapitalile suurendab ettevõtete tuntust ja nähtavust, kaasates nii kohalikke kui välisinvestoreid. Börsi areng peegeldab majanduses toimuvat – siin saab riik panustada veel rohkem ja kiiremini. Miks? Et teistest maha jäämise asemel kasvu toetada ja uut väärtust luua, mitte tegelema erinevate maksuskeemide ja suhtelise vaesuse ümberjagamisega.

Plaan

Mis on riigi võimuses, et kapitaliturgu arendada? Esiteks, otsustada lõpuks riigivõlakirjade emiteerimine ja kasutada riigiettevõtete projektide finantseerimisel võlakirju. Kui ma ei eksi, on Eesti ainus Euroopa Liidu riik, kellel pole riigivõlakirju. Viimastel aastatel juba harjumuseks saanud keskpankade rahatrükk hakkab vaikselt kokku tõmbuma. See tähendab seda, et pikaajalised intressimäärad hakkavad kerkima. Kas ainult mulle tundub, et magame maha võimaluse 0% intressiga laenata?

Levinud vastulause „Laenu on mõtet võtta siis, kui on idee“ tekitab piinlikust - kas meil siis polegi ambitsiooni ja ideid? Tegelikult rahastame enamikke suuri projekte nagunii laenudega. Asendades osa neist võlakirjadega lööme kaks kärbest ühe hoobiga – arendame olulisi objekte ning kapitaliturgu ja börsi üheaegselt.

Olen nõus, et kaudselt jõuab keskpanga rahatrüki soodne mõju meieni ka enda võlakirju omamata. Aga miks see mõju ei võiks olla otsene – kasu kohalikule ettevõtlusele ja elanikkonnale? Nii nagu suuremaid investeeringuid ei tehta reeglina vaid omakapitali vaid ka laenuraha kasutades, tasuks ka võlainstrumente hajutada. Kriisiolukorras ei pruugi see niisama lihtne olla.

Kas odavus on peamine?

Vahel võib tunduda, et laenata on mõne punkti võrra odavam. Seda olulisem on otsustada, kui palju on riik valmis kapitaliturgude arengut toetama, sarnaselt eelpool mainitud toetustega. Riigil on alati võimalik otsida kõige odavam lahendus, igas küsimuses. Kuid kas me ostame näiteks presidendi vastuvõtule vaid Poola õunu, sest see on odavam või kaasame ja toetame pigem kohalikke tegijaid? Sama lugu on kapitalituruga – võimalus Eesti inimestel investeerida ja ettevõtetel raha kaasata väärib võimalust.

Teiseks, riigiettevõtete börsile viimine. Sealt tuleb maht, mis suurendab ennekõike välisfondide huvi. Need välisinvesteeringud ei jõua vaid suurettevõtete aktsiatesse, vaid leiavad tee ka teiste ambitsioonikate ettevõteteni, kes saadud rahasüstiga kasvavad ja selleks tööjõudu kaasavad. See ei ole soovmõtlemine – 10 aastat tagasi kaubeldi Tallinna börsil 10 korda suuremas mahus ja välisraha osakaal Eestis oli kordades suurem. Peale kahe liideraktsia, Eesti Telekom ja Hansapank, lahkumist börsilt läks ka suur osa rahast, kohalikud deposiidid aga paisuvad. Seda olukorda saab riik muuta.

Tõsiseltvõetavad vastuväited?

Vast üks olulisemaid argumente seda teha – riik ei pea sellises mahus ettevõtlusega tegelema, vaid tagama maksimaalselt hea keskkonna eraettevõtetele. Börs muudab riigiettevõtted läbipaistvamaks, võimaldades kodanikel paremaid teenuseid tarbida ja nende arengusse investeerida. Võimalike vastulausetena olen kuulnud: „Julgeoleku kaalutlustel pole teema laual“, „Mingid teenused muutuvad siis kättesaamatuks“, „Börsile pole vaja minna, kuna raha pole vaja“.

Võtame näiteks Omniva, Eleringi, Eesti Loto, RKASi, Eesti Raudtee, Tallinna Lennujaama, Elektrilevi. Vaadates faktidele otsa ja uurides parimaid praktikaid veendume, et vastulausetes puudub sisu. Vähemusosaluse börsile viimine ei tekita julgeoleku riski, vaid vastupidi, avardab finantseerimise võimalusi ja maandab seeläbi riske. Tagada vajalike teenuste olemasolu saab reguleerida nii nagu seda ka täna tehakse. Olenemata sellest, kas ettevõte väärtpaberist saab kasvu- või dividendiaktsiaga, on tegemist positiivse arenguga keskkonna jaoks.

Vaitsus on juba astunud selles osas tänuväärseid samme, minister Simson on börsi arendamist nimetanud ühe prioriteedina. Tunnustan seni tehtut, soovin siiski veel enam ambitsiooni koos põhjendatud ja argumenteeritud pikaajalise strateegiaga, mõelda suurelt. Avalikkuse (võimalike investorite) informeerimine plaanidest ja tegevustest on oluline, kuna aitab tagada investorkultuuri võimalikult laiapõhjalise arengu. Positiivseks eeskujuks võiks võtta Rootsi, kus 90% elanikest omab mingit liiki investeerimistoodet ja riiki peetakse kogu Euroopa parima investorkultuuriga riigiks.

Olen otsinud vastuseid viiele küsimusele. Küsin veel kaks: kas teema olulisus sai selgemaks? Kas pakutud plaan tundub õige? Kui jah, siis tegutseme koostöös edasi. Teadlikult ja kiiresti.

Artikkel esmailmus Äripäevas 30. augustil 2017